16-17.11.2019

Sissejuhatus

Aneto ulatub Püreneede mäestikus üle kõigi teiste, meetrites lausa 3404 m kõrgusele. See ei ole mägironimise kontekstis küll teab mis kõrge, aga talvel üksi see tipp ette võtta tundub juba nagu elamus. Täpselt sellise plaani ma tegingi.

Aneto tipuhari suvel; talvel on see lume all. [Pilt laenatud internetist]

Miks Aneto ja miks talvel?

Vastus on lihtne - tegelikult mu reisi põhieesmärk oli teaduskonverents Barcelonas ja kuna suvistest tippudest oli omajagu aega möödas, hakkasid juba käed värisema, higimull tuli otsaette ja ilmnesid muud võõrutusnähud. Ega siis muud, pidi leidma viisi seda hingeparasiiti toita. Juhtumisi tuli meelde, et sõber Marko käis ju off-season kuskil sealkandis tipujahil - Anetol. Tubli detektiivitöö tulemusena sai selgeks, et Püreneede kõrgeim tipp on täitsa sobiv üheks nädalavahetuse vallutuseks: sisuliselt 2 päevaga tehtav (ca 15 km tipupäev); veel piisavalt madal, et saab ka ilma aklimatiseerumiseta; ja vaid 4-tunnise autosõidu kaugusel Barcelonast. Luureandmed kogutud, ähmased juhised ja rajakirjeldused kirja pandud, saigi juba lennujaamast auto renditud (mille netibroneeringus lubatud tasu loomulikult kahekordistus võtmed kätte saades) ja La Renclusa hütis öö bronnitud. Enam tagasiteed ei olnud. Tasuks veel mainida, et kuigi suvel on tipu eel lausa järjekorrad, siis talviste olude kohta leiduv info oli pigem kesine. Sellest hoolimata tundus tehtav, kui ainult ilmaga joppaks - mägedes tihti see kõige määravam faktor... ja noh, olgem ausad, suvine vallutus olekski liiga lihtne!

Üksi? Hull peast?

Kui siis, kaalutletud hullus. Muidugi on soolo mägironimine oluliselt ohtlikum ettevõtmine kui paarilise või grupiga minnes, sest kui hätta jääd, siis halvimal juhul peadki ennast ise kuidagi abini toimetama. Võiks ju arvata, et nutiajastu ja lihtsalt hellad omale kopteri järgi, kui jalad enam ei kanna. Teoorias kõlab hästi, aga praktikas ei ole seda levi seal mägede vahel kohe üldse maksta. Okei, selle riski olen nõus võtma. Veel ohte? Jah, on. Anetole pääsemiseks on vaja ületada ka üks liustik ja liustik tähendab kravasse ehk jäälõhesid. Seda riski aitaks maandada paarilistega köie(seongu)s olemine, kuid uurisin-puurisin ja tundus, et kravasse on siiski vähe - kui üldse - ja need ei ole suured. Reaalset lõhedega liustikku üksi ületada on pigem surmasoov, jep.

Aga sõbraga juttu ajades on palju lõbusam ju? On küll, aga täiesti omal jõul edasi pürgimisel ja totaalses üksinduses omaenda mõtetega olemisel on vaieldamatult mingi võlu. Soovitan täitsa proovida, äkki avastad enda kohta midagi uut.

Väga organiseeritud liikumine Benasque tänavatel

Elamus alaku

Lend maandus kuskil kella 19:00 paiku, seega otsustasin 2 tundi autoga sõita ja teha vahepeatuse Lleida nimelises linna. Magasin ilusti välja, laadisin ennast McDonalds’i kaloreid täis (ei soovita, kohalik burgeri teostus oli lihtsalt kohutav) ja soetasin endale Decathlon’i spordipoest uue seljakoti Simond Alpinism 33 (55€ eest super seljakott), mis läks kohe ka kasutusse. Eestist Decathlon’i ja selle mägironimisele pühendatud tütarfirmat Simond ei leia, aga välismaale sattudes soovitan läbi käia, sest hinna/kvaliteedi suhe on väga viis. Umbes 2 tundi maanteemõnu ja olingi mägikülas Benasque. Kui talv on karm, siis sealt edasi autoga ei pääse, mis paneb sisuliselt 1 päeva matkale veel otsa. Õnneks vanajumal (praegu veel) halastas ja sain edasi mäele lähemale pressida. Jõudsingi siis mägiteid pidi parklasse ca 2 km enne järgmist mägiküla La Benasque. Autost pea välja pistes nägin, kuidas kõik teised minejad on varustatud suuskade või räätsadega. Olin varasemalt otsustanud, et vast saab ka ilma (või rendin kohapealt). Otsustasin siis natukene kohalikelt infi koguda ja läksin pargivalvuritega jutustama. Pargivalvurid kükitasid oma putkas ja ajasid omavahel juttu, kui lõin ukse jalaga lahti ja nõudsin kõige hilisemat ilma- ja rajainfot. Katkises inglise keeles suutsid nad mulle edasi anda, et sajandi kõige halvem ilm on tulekul, laviinioht on reaalne, üksi minemine on idiootsus ja räätsadeta upun ma parklast väljudes lumme. No, selge. Paljulubav. Tänasin kenasid daame hoiatussõnade eest ja küsisin parklaasukatelt, kust nende räätsad-suusad pärit on - “Benasque’s on üks rendikoht” tuli vastus.

Yarisega hispaanlaste siesta järgi ootamas — Yarisega hispaanlaste *siesta* järgi ootamas

Ajasin oma suverehvidega Toyota Yarisele jälle hääled sisse ja driftisin mööda mägiteid ca 30 min tagasi Benasque. Jõudsin sinna umbes kl 12:00 ajal. Vaatasin ringi ja mitte ühtegi hinge ei liikunud, peast käisid läbi mõtted, et vahepeal on zombie apocalypse toimunud. Noh, õnneks mitte - hispaanlased lihtsalt seedisid lõunasööki. Okei, pole hullu, eks? Peagi sain teada, et hispaanlastel on jõle aeglane seedimine ehk siis kell 17:00 avati esimesed poed. Jooksin paarist rendikohast läbi, kuni lõpuks kätega hispaania keeles vehkides sain oma odavamaigulised räätsad kätte. Päike hakkas juba vaikselt loojuma ja olin omajagu väärtuslikku aega kaotanud, aga mis seal ikka. Driftisin “Tussisööjate” podcasti saatel tagasi üles mäkke.

Pimedas matkarajale

Varustus seljas ja taskud vajalikku täis topitud, alustasin rajale. Koos pimedusega tuli ka kerge lumesadu, nagu pargivalvurid lubasid. See mind ei morjendanud, sest vähemalt sain liikuma. Pealegi oli ümberringi päris lummav talvevõlumaa. Tegin keel vestil päris head tempot, sest hütis lubati õhtusööki vaid kella 8-ni ja ma ei kavatsenud sellest ilma jääda. Õige pea hakkasid ka räätsad ennast õigustama, sest lumi tikkus üsna kiiresti üle põlve. Timmisin kenasti seal pimedas üksinduses Wikiloc kaardiappi järgi ja kõik sujus hästi… kuni GPS signaal ära kadus ja teel tuli ette kahvel. Vasakule või paremale? Ups, oleksin pidanud vähemalt kompassi suuna enne valmis vaatama, see läks nüüd küll meelest. Mõtlesin endamisi, et soojad riided kotis ja vett-toitu paar päeva siin metsas ilusti vastu pidada, pole hullu. Viskasin metafoorilist münti ja läksin paremale. Astusin heal juhul 10 sammu, vaatasin üle õle ja läbi lumesaju teises suunas minevat jälgede rada ning kummalisele kõhutundele (ei, ei olnud gaasid) alludes läksin tagasi ja võtsin hoopis teise raja. Tubli kõhutunne, osutus õigeks. Esimesel võimalusel panin ka kompassil liikumissuuna paika ja maandasin sedaviisi edasist eksimisohtu. Üks hetk avastasin, et pinnas on nagu muutunud. Tõepoolest, halva nähtavusega ja autopiloodil tatsudes ei märkanudki, et käsil oli ühe väikese jäätunud järve ületamine. Samm muutus kohe ettevaatlikumaks ja ei läinud kaua, kui üks mu räätsaga varustatud jalgadest mõnevõrra hapra jää läbistas ja vette sulpsatas. “Jess” mõtlesin ja tänasin oma veekindlaid matkajalatseid. Pingviinikõnnil sain järvekesest üle ja suundusin tagasi üha mägisemaks muutuvale metsarajale.

Julgeksin pakkuda, et umbes tunni pärast sain oma esimese kinnituse, et olen õigel rajal, kui märkasin taamal esimest suunaviita. “1 km ja 45 min La Renclusa hütini” oli seal kohalikus keeles kirjas, kui mälu ei peta. Mulle sobis. Edasine oli üsna sündmustevaene, mõni südame põksuma panev libastumine järsemal nõlval ja tugevnev lumesadu, aga tunni pärast jõudsin hütti 2140 m kõrgusel. Seal võtsid mind vastu 2 röökivat koera. Tegin julgelt sõprust ja seadsin sammud üllatavalt suurde hütti. Jäätunud saapapaeladega mässates ilmus uksele ebanormaalselt rõõmus keskealine mees, kes katsus õrnalt käega mu biitsepsit ja ilmselt uuris, kes ma olen ja kust tulen. Vehkisin kätega hispaania keeles vastu, et mul on siin broneering ööseks. Selle peale juhatas ta mu järgmise kohaliku juurde, kellega õnneks sai inglise keele peale üle minna. Kell oli küll 21:00, aga erandina lubasid nad mu ikkagi erandkorras ära toita. Töötajad olid väga-väga vastutulelikud ja rõõmsad, siiralt kiidan teenindust. Isegi 5 min sooja vett lubati ja, kuna rahvast oli vähe, sain lausa privaatse narivoodeid täis toa. Rõõmujoovastus, et saan pesema, taandus peagi, sest tuli välja, et käterätik ei olnud leidnud teed mu 33-liitrisesse seljakotti… Ega’s midagi, marssisin oma uhke õlipatsiga söögiruumi, kus ootas #fitlife salat, nuudline nuudlisupp, paar saiaviilu ja väljateenitud õlu. Kõik väga omal kohal.

Laisk tipupäeva algus

Tegin üsna hilise alguse päevale kahel põhjusel: välja magada ja mitte pimedas rada otsida. Äratus kl 5:00 ja pärast hambapesu suundusin söögiruumi, lootes sama mõnusa kõhutäie rajale kaasa võtta, nagu õhtul oli saadud. Eksisin rängalt. Vaatasin lauale laotud küpsiseid ja muhvineid, lahustuva kohvi materjali ja pöörasin oma unist molli vähemalt 8 korda 360 kraadi, et kus see hommikusöök siis on? See oligi hommikusöök. Toppisin endal nii palju kuiva küpsist näost sisse, kui vähegi mäluda jaksas, ja valmistusin tipupäeva stardipauguks. Peale minu oli seal veel üks umbes 10-liikmeline grupp - kohalik alpiklubi. Minu kurvastuseks ei läinud nad Anetole, vaid ühele teistest tippudest. Ma olin ainuke, kes see päev Anetole läks. Tänasin töötajaid külalislahkuse eest ja astusin hütist tasaipisi taanduvas hämaruses välja, kus mind tervitas öösel maha sadanud lumevaip. Vähemalt ilm tundus hea. Vaatasin hea mitu korda Benasque’st saadud kaarti, sidusin “labidad” talla alla ja võtsin suuna alpiklubi jälgedes. Esimesed 100 meetrit oli nende rajas väga mõnsa kõndida, aga see luksus jäi üürikeseks. Rajalt kõrvale astudes vajusin põmaki põlveni sisse, “see saab tore olema” mõmisesin endale.

Ühtegi rada ees ei olnud ja õige pea sain aru, et paksu lumekihi all on korralik suurtest kividest koosnev takistusrada, mis raskendas oluliselt liikumist. Eelnevalt uuritud-puuritud rajapilte reaalsusesse tõlgendada ei olnud kuigi kerge, seega võtsin lihtsalt ligikaudse liikumissuuna ette ja lootsin, et see viib õigesse kohta. Esimene vahe-eesmärk oli leida vasakul kõrguvast mäeaheliku seinast läbipääs leida - seal pidi olema kaks kohta, kust läbi pääseb: Portillion Inferior ja Pertillion Superior. Minek aga oli raske ja aeglane, isegi räätsadega vajus põlvini lumme ja värske paksu lumekihi all oli libe jäätunud nõlv (mis on ka lisaks ebamugavusele valem laviinideks). Õnneks sai siiski laviiniohtlikke kohti rajal üsna edukalt vältida. Sumpasin ja sumpasin… ja sumpasin. Vahepeal leidsin ennast silmitsi üldse mitte nii järsu künkaga - heal juhul 45 kraadi kallet ja 3 meetrit tõusu. Ma arvan, et mul läks seal tubli 15 minutit, et üles saada, sest üks samm (neljakäpukil) edasi võrdus 10 sammulise liuga algusesse tagasi. Lõpuks põrkasin lume all suurema kivi otsa, mida mööda üles crack climbisin. Põhiteemaks olid muidugi ka muidugi laenutatud räätsad, mis ei olnud kohe üldse koostööaltid. Iga 10 min tagant otsustas üks neist oma teed minna ja jäätunud rihmade uuesti kinnitamine oli paras Mission Impossible. Tom Cruise oleks ilmselt paremini hakkama saanud, aga igasugu väljamõeldud DIY lahendused ei teinud olukorda suurt paremaks. Korraks sai nii villand, et võtsin üldse ära. Aga panin kohe tagasi ka, sest lumes mäest üles ujuda tundus veel raskem. :)

Üks hetk hakkasin aru saama, et minu valitud tee ei ole päris õige. Teadsin, et pean rohkem vasakule hoidma, aga seal haigutas (antud tingimustes) ületamatu kuru, mille lõppu ma juba pikemat aega ootasin. Tundus, et kohe-kohe lõppeb ja saan ilusti vasakule lõigata… aga kohe kuidagi ei tahtnud lõppeda. Ei läinud kaua, kuni sain aru, et see üritus on lootusetu. Üksinda nii ropus lumes rada teha oli ränk ja tempo oli lihtsalt liiga aeglane, lisaks valele marsruudile muidugi. Kaalusin enda variante: pushida edasi, potentsiaalselt teha üks lumine hädaööbimine, ja riskida piisavalt ohtliku allatulekuga pimedas või tunnistada, et seekord jääb tegemata. Tundub lihtne valik, eks ole? Hetkes ei olnud üldse lihtne. Lõpuks siiski otsustasin, et aitab; kell oli vast 2-3 päeval ja ma olin võib-olla veerand maast käinud. Lootusetu. Ega’s midagi, pöörasin otsa ringi.

… ja kiire lõpp tipupäevale

Allatulek läks muidugi libedamalt. Enda rada oli ka enam-vähem veel alles, kuigi kohati juba uue lume all, nii et mõnus gravitatsiooni abiga tatsuda. Kahjuks Aneto tahtis ikkagi veel soola mu hingehaavale raputada ja üks neist lume all camos kükitavatest kivilahmakatest näitas mulle suure süüdimatu keskmise sõrme. Libastusin/koperdasin kuidagi väärakalt ja kukkusin põlvenukiga otse pistoda kujulise otsa - “aiaacykablyatnahui”. Esimene mõte oli muidugi, et super, nüüd pean veel alla roomama ka. Õnneks kõik luud olid terved ja sain longates jätkata. (Hiljem küll sain teada, et lisaks põrutusele tõmbasin ilmselt ka mõne põlvesideme ära, sest vigastus paranes ca kaks kuud.) Lõpuks jõudsin La Renclusa hüti juurde tagasi, kus tegin koerhülge (vt pilti) kõtule pai-pai ja puhkasin hetke jalga. Hämaras või pimedas jõudsin tagasi auto juurde ja varsti juba magasin kuskil hea hinnaga hostelis, kuivatasin riideid ja närisin allesjäänud vorsti (sest kõik söögikohad olid kinni). Selline seiklus siis. Küll kunagi saab uuesti õnne proovitud seal.

Pange hullu ja olge mõnusad!

Elamusvedur Al