17.07-29.07.2020
Kõik teavad, et hea mägireis algab põhjalikust ettevalmistusest. Selleks, et grupi vormi ja varustust ühtlustada ning meeskonnaga lähemalt tuttavaks saada, korraldati mõnus jalgsimatk Kõrvemaal. Lisaks varustuse testimisele sai õhtul lõkke ääres üksteisega tutvuda ning kuulata peagiidi Allani ettekannet sellest, mis meid täpsemalt ees ootab, ning vajadusel talle küsimusi esitada. Julgemad sulpsasid pärast matka ka jahedasse järve, puudu oli vaid saun…
Reis ise algas Tartust, kus varustus pakiti järelkärusse ja inimesed mõnusalt suurde Rendibussi sõidukisse. Mina, Kaspar, liitusin teistega Saksamaal. Kuidagi õnnestus sõbral pulm planeerida nii, et sain kaks meeldivat asja ühendada. Pärast kaheksatunnist sõitu jõudsime Staffali, mis oli meie aklimatiseerumise alguspunktiks. Viskasime oma pambud hotelli maha, läksime esimesel võimalusel pesema ja magama. Öösel ärkasin Allani kõne peale, kes oli kuidagi suutnud hotelli fuajees olevasse tualetti kinni jääda. :)
Esimesel mäepäeval oli plaanis läbida rahulik via ferrata. Via ferrata on kohtkindlate punktide ja abitrossidega maha pandud rada Alpide piirkonnas, midagi sarnast seikluspargile. Pikast sõidust kergelt väsinuna läks hommikuste toimetustega tunduvalt kauem aega, kui õhtul kokku leppisime, aga kuna esialgu väga kiire ei olnud, siis ei olnud ka hullu. Saime täpselt enne lõunast gondlipausi üles. Ilm all oli päikseline, aga mida ülespoole jõudsime ja aeg edasi läks, seda udusemaks ja külmemaks hakkas minema. Pärast mitme gondliga üles sõitmist ja pooletunnist kõndimist mööda matkarada jõudsime via ferrata algusesse. Rada ise pidi olema sobiv algajale ronijale ja kõige raskem olevat algus. Nii ka oli! Rada algas suure overhang’iga, mis korraks pani neerupealised adrenaliini tootma. Edasi tuli päris palju ronimist ja peagi jõudsime rippsilla juurde, mis minu arvates oli kõige hirmsam osa. Õnneks said kõik rohkema ja vähema motiveerimisega raskematest kohtadest üle. Grupi suuruse tõttu venis rajakirjelduse järgi paaritunnine üritus kaks korda pikemaks, mistõttu jäime hiljapeale ja algselt plaanitud gondliga alla mineku võisime ära unustada. Selle asemel saime paar tundi veel mõnusaid vaateid nautida ja jala alla tulla. Staffali jõudsime täpselt õhtusöögi ajaks ning suundusimegi otse restorani, kus lõime klaasid kokku ja nautisime Itaalia kulinaariat.
Teeme kiirelt tutvust ka reisiseltskonnaga. Kogu asja juhtis vedur Allan Tobi, keda abistas Kaspar Grigorjev. Kaasteelistena lõid kaasa Lemmit Kaplinski, Mana Kaasik, Kätlin Lindsaar, Karl Lomp, Hans Raukas, Marilin Pehka ja Kertu Olvetti.
Järgmisel päeval alustasime teed üles. Suured seljakotid selga, liftipilet taskusse, viimased kohvid ja jäätised ning olime valmis liikuma. Tõusime liftiga Gabisse 2300 meetri peale ja liikusime rahulikult ülespoole, ca 175 tõusumeetrit tunnis. Liikusime 50 minutit ja puhkasime 10 minutit. Mõned peatused venisid pikemaks, et saaksime imelisi Alpivaateid nautida. Kiiret polnud. Pärastlõunal jõudsimegi oma telkimispaika 2830 meetri peale, kuhu sättisime valmis magamisasemed. Kerge jalutuskäik veel üles, et aklimatiseerumist veelgi parandada - hike high, sleep low. Laagrist oli näha orus paiknevat järve, kus oleks olnud mõnus teha väike suplus. Laagrist lippasid mööda suured mägikitsed, kes vaatasid, kuidas õhtusööki valmistasime.
Neljanda päeva eesmärk oli jõuda 3500 meetri peale. Ärkasime kell 7.30, meie kolmeses telgis oli Hansu kord süüa teha, seega teised said telgis lebomalt võtta. Vett saime natuke altpoolt väikesest veenirest. Tactical Foodpack’i toidupakid olid igal ühel enne välja valitud ja kotis olemas, et vastavalt soovile söök valmistada. Erinevalt eelnevatest päevadest saime seekord planeeritud ajal ka liikuma. Esimese pausini oli tee pigem kerge, jalad olid värsked ja mööda lauget kruusast/kivist rada oli hea liikuda. Pärast pausi läks järjest kivisemaks ja astmed kõrgemaks. Suur kotkas, tiibade siruulatus kõvasti üle kahe meetri, pea kohal vaatas, kuidas üles rühime. Peagi jõudsime rahvakeeli lambapeade juurde. Tegelikult olid need lamedad kivid, mille vee liikumine oli tasapisi siledaks ja lamedaks lihvinud. Sinna jõudes tõusis ka tuul ja pidime soojemalt riidesse panema, enne sai lühikeste pükste ja T-särgiga käia. Lambapeade osa oli ca tunni jagu, aga sealt oli hütti hästi näha. Veel viimane pingutus puhkama saamiseni. Küll aga oli see viimane lõik päris järsk, kuid teadmine, et kohe saavad tolle päeva raskused seljatatud ning hütis ootab külm õlu, oli piisav, et kõik motiveeritult mööda suurt kiviseina üles roniks. See oli ka hea ettevalmistus mõned päevad hiljem Mont Blanc’i tiputõusule jääva seina läbimiseks.
Rifugio Mantova hütti 3500 m peal istusime terrassile, võtsime viieeurosed õlled ette ja nautisime maalilist vaadet. Telkimisplats oli natuke veel ülessuunas, seega olime väikese puhkepausi kaugusel laagrit püstitamisest. Pärastlõunal oli plaan minna ülespoole lumele kasside kasutamist ja self arrest´i harjutama - ilm oli küll pilves ja külm, aga treenida oli vaja. Pärast lumes lohisemist ja treenimist pakkisime telkimisplatsil järgmiseks päevaks tipukotid ja, kui rahet hakkas sadama, suundusime uuesti alla hütti õllesid limpsima ning jutustasime magamaminekuni, et ikka järgmiseks päevaks mõnusalt välja puhata. Iga päev testisime ka grupiliikmete tervisenäitajaid ja täitsime päevikut, et aidata kõrgushaiguse geenitesti loomisele kaasa, tänu millele saab loodetavasti tulevikus kerge vaevaga teada, kas inimesel on soodumus kõrgushaiguse tekkeks.
Viies päev, varane äratus, telgist välja minna ei tahtnud. Esimesena välja jõudes ei saanud täpselt aru, kust see vihm tuleb, kas alt, ülalt või küljelt? Igatahes oli ebameeldiv. Pime ka veel pealekauba. Rakmed peale, köied välja ja kassid peale ning sai hakata teisi kontrollima, et varustus korralikult peal oleks. Liikuma saime varavalges, ees oli näha jaaniussikeste ridasid ülespoole minemas. Liikusime tipukottidega suhteliselt reipalt, ca 350 tõusumeetrit tunnis. Pausid proovisime lühikesed hoida, sest seistes hakkab külm. Ülespoole minnes läks ilm järjest kehvemaks ja seetõttu ka tempo aeglasemaks. Päeva eesmärk oli Signalkuppe tippu minna, aklimatiseeruda ja tagasi alla tulla. Lysi kuruni jõudes oli aga täielik whiteout ehk nähtavus oli kohati alla viie meetri. Korra jäi teine köiskond natuke maha ja tundus, et olimegi nad kaotanud. Õnneks pärast väikest ootamist ja vilistamist jõudsid nad meile siiski järele.
Proovisime veel natuke üles minna, kuid peagi otsustasime, et nähtavus on liiga kehv ja ilm näis aina halvemaks minevat, et antud tipu püüdmine pooleli jätta. Seega sai pidurit tõmmatud ja suund uuesti allapoole võetud. Tagasi vaadates ainuõige mõte ja ebavajalikud riskid sai ennetatud. Paarsada meetrit allapoole minnes tekkis mingisugune nähtavus ja otsutasime tagasiteel paarist väiksemast tipust läbi minna. Esimesena võtsime suuna Balmenhornile (4167 m), mis oli põhimõtteliselt teepeal. Teise tipuna läks üks köiskond Vincenti püramiidile (4215 m). Esimene köiskond sai päevase vajaduse rahuldatud ja võttis suuna alla. Teepeal väisasime veel Gnifetti hütti, kus sai oru vaadet ja külma õlut nautida. Seal oli ilm ka paremaks läinud ja sai terrassil päikese pehmet puudutust tunda - erakordselt mõnus! Kui alla tulles esimest köiskonda nägime, võtsime hütist suuna alla, et tagasi meie telklasse minna. Seal juba nautisime vaba aega, kes magas, kes läks hütti kaarte mängima. Mina puhkasin ja üles ärgates oli udufront ülemise hüti ära katnud ning väike vihmasabin saatis mind, kui suuna alla hütti võtsin, et teistega muljetada ja veini nautida.
Kuues päev ehk tagasi alla ja Chamonix’i puhkama. Ärkasime, kui päike juba vaikselt paistis ja ilm oli täitsa mõnus. Pakkisime asjad ja võtsime suuna alla. Ilmateate järgi lubas planeeritud tipupäevaks kehva ilma, mistõttu otsutasime plaane varasemaks tõsta, seega oli väike pinge peal. Alla liikusime nobedasti ja esimese peatuse tegime esimeses laagris, kust võtsime kaasa ära peidetud prügikotid. Muidu hea plaan, aga prügikott oli vihmast märg ja kotti seda panna ei tahtnud, mistõttu rippus ligane prügikandam suure seljakoti küljes. Lennutasime drooni ja liikusime tuldud teed mööda tagasi. Tõstukite juures puhkasime jalga, võtsime kohalikust kohvikust lõunasöögid, mis olid imemaitsvad, ja nautisime päikest. 8€ eest sai tüki lasanjet ja 4€ eest lisaks ka värskete marjadega jogurti, mis oli õnnistus vahelduseks pakitoidule. Lõuna-Euroopas tuleb arvestada, et neil on siesta, nii ka sealkandis, s.t lõunaks pannakse liftid seisma. Õnneks sobis meile lõunatamine ja liikusime alla orgu esimese tõstukiga.
Asjad kiirelt bussi ja suund Chamonix’i. Umbes kaks tundi hiljem mööda looklevaid teid üles-alla sõites jõudsime läbi 10 kilomeetrit pika tunneli Prantsusmaale. Pilet bussile 70€. Meie hotell oli kesklinnas, aga suur buss käruga sinna parkima ei mahtunud, mistõttu olime sunnitud pagasi koos inimestega maha jätma ja bussi kaugemale parkima. Õnneks oli ca 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel üks mõnus teeperv, kuhu sai tasuta parkida. Kahestes tubades said matkasellid lebotada, pesta ja valmistuda õhtusöögiks. Valisime ühiseks õhtusöögiks pitsa- ja pastarestorani. Kuna koroona oli naasemas, siis oli linnas kõikjal siseruumides maski kandmine kohustuslik (see oli veel aeg, kus Eestis eriti maskikandmisest lugu ei peetud). Ühe meetmena pidi ka liftis üksi olema, mis oli natuke veider, arvestades, et nagunii magame ühes toas. Sel päeval linnas väga pikalt redutada ei saanud, sest järgmine päev hakkasime juba uuesti üles minema ja selleks tuli kott ära pakkida. Ma otsustasin väikese kotiga minna, mis aga tegi valmistumise keerulisemaks. Algselt oli plaan alumine ots kergemate jalanõudega teha, aga mida pakkimisega edasi, seda selgemaks sai, et vajalikest asjadest saab kott täis ja mugavusvarustust kaasa võtta ei saa.
Seitsmendal päeval sõime hommikul hotellis kõhu täis. 17€ rikkalik buffee valmistas kõhu hästi ette järgnevaks raskeks ülesminekuks. Hommikul sadas Chamonix’s, aga õnneks üles minnes läks ilm paremaks. Pool tundi autosõitu ja jõudsime rongini, mis ca 1000 m pealt üles 2380 m peale sõitis, aega võttis see mitmete peatustega reis 1,5 h. Ilusad vaated ja ootusärevus, aga peagi olime lõpp-punktis. Rongist välja tulles täitis külm ja niiske õhk ninasõõrmed ja kopsud ning oli aeg soojemalt riietuda. Jaamas said veel soovijad WC-s käia ja andsime mäemeestele teada, et oleme üles minemas ning võisimegi teele asuda. Esimene pool oli rahulik tõus suurte rahnudega pinnasel, tunni pärast läks korra natuke laugemaks, keerasime paremale, väikene tõus ja oligi juba järgmist tõusu näha. Tegime kividel ühe peatuse ja vantsisime edasi.
Järgmine paus oli väikese hüti juures enne esimest liustikku, kus kassid peale panime ja jätkasime köies. Oli tunda, et ilm hakkab kehvemaks kerima ja selleks ajaks, kui liikuma saime, sadas juba kerget lörtsi. Tete Roussi hüti juurde jõudes oli sadu juba kõva ja udune, mistõttu otsustasime hütis natuke ilma selginemist oodata. Kuna ilmateade paranemist ei lubanud, siis olime sunnitud läbi saju edasi liikuma. Õnneks oli rada näha, aga motivatsioonile mõjus sadu laastavalt. Üks suurem tõus ja olimegi jõudnud kõige ohtlikuma lõigu Couloir’i juurde. Seal oli aga rada suure lumesaju tõttu kehvasti näha ja otsustasime Allani ees saata. Esialgu läks ületamine ladusalt, kuid mõned meetrid enne lõppu oli pind marulibe ja edasi liikumiseks tuli külgsuunas front-point’ida. Lumesadu tegi ületamise küll keerulisemaks ja pidime ise rada tegema, kuid positiivne oli see, et muidu pidevalt alla veerevad kivid olid sadanud lume all ja terve ületuse ajal tuli ainult paar väiksemat kivi. Põhiraja tegime esialgsest kohast natuke allapoole, kust sai natuke kergema vaevaga üle, kuigi üks libedam koht siiski oli. Kõigi üle tulemine võttis ikka üle tunni aega, aga selles kohas kehtib reegel, et tark ei torma. Hiljem saime teada, et päev varem jäi teiste eestlaste grupi üks liige kivilaviini alla ja sai kividega pähe nii, et kiiver läls katki ja tuli korraldada evakuatsioon. Helikopter järgi ja kohe alla. Õnneks olime selleks ajaks juba raskuse ületanud, sest usun, et see oleks esmakordselt mägedes olijatele liiga stressirohkelt mõjunud.
Kuna aega läks palju, aga olin arvestanud tempoka liikumisega, hakkas oodates külm, põhiliselt jalgadel. Liikuma saades tuli soe uuesti sisse ja aeg-ajalt paistis pilve tagant ka päike. Kivironimise osa, mida lumesaju tõttu tegime kassidega, oli aeganõudev ja keeruline. Ka rammestus hakkas vaikselt peale tulema, sest esialgselt kolmetunnine ülesminek venis mitu tundi pikemaks. Seetõttu hakkas ka päike tasakesi loojuma, aga tipp paistis. Ilm selgines ja koos loojanguga tuli ka reipust juurde. Lõpuks jõudsime üles kuue tunniga, kivironimisest veel natuke edasi ja olimegi hütis. Sealne söögituba pandi juba kella 21-st kinni, mistõttu olime sunnitud õhtusöögi trepil tegema. Õnneks saime sooja vett, nii et võitsime vee soojendamise aja. Kogu ülejäänud hütt juba magas, seega proovisime võimalikult vaikselt toimetada. Kiirelt söök sisse ja magama, et niigi lühikest uneaega natukenegi pikendada. Oli päris mõnus narisse pikali asendisse saada. Hütis on oluline, et oleks enda siselina kaasas, et sealseid magamisasju kasutada saaks.
8. päev mäel - TIPUPÄEV! Esialgu plaanisime kahest liikuma hakata, kuid saime teada, et enamus gruppe stardib kolmest (kell 2.00-2.45 oli hütis söömine), mistõttu otsustasime starti natukene edasi lükata, et mitte ise rada tegema hakata. Öösel oli lund juurde sadanud ja raja loomine oleks liiga kurnav olnud. Ärkasime kell 2.30, et kolmest liikuma hakata, kuid ettevalmistuse ja sättimise peale läks klassikaliselt rohkem aega, seega tasub gruppi tunda ja piisavalt ettevalmistusaega jätta. Olime juba köies ja hakkasime üles minema, kui üks grupi liikmetest andis teada, et tunneb end kehvasti ja soovib tõusu vahele jätta. Igati mõistlik mõte. Kõhuvalu ja iiveldusega ei ole mõnus tippu minna. Muid sümptomeid polnud, seega viisime ta hütti tagasi ja jätkasime teekonda. Kogu see toimetamine võttis aga aega ja seetõttu saime lõplikult liikuma veel hiljem, ca kell 4.15. Positiivse poolena andis see meile võimaluse teiste sisse kõnnitud radadel sammuda.
Taevas oli selge ja tähine. Mõni õnnelik, kes pidevalt jalga ette ei vaadanud, nägi isegi langevaid tähti. Riietusest ka natuke. Minul oli kogu kaasa võetud riietus seljas, öösel minema hakates oli päris külm. Ülakeha kattis lisaks soojale pesule ka pikkade varrukatega särk, fliispusa ja paks sulejope. Peas baklava, jalas soe pesu ja koorikpüksid. Soojust reguleerisin lukkudega - kui hakkas palav, tõmbasin jälle lukud lahti, tuli tuulehoog, tõmbasin lukud kinni tagasi. Algus oli rahulik, kõndisime pealampide valgusvihus mööda serpentiini vaikselt üles. Päikesetõusul jõudisime esimesele platoole, kust avanes ka vaade tipule - vau! Kerge langus platoolt alla ja algaski pikk tiputõus. Esimesel nukil oli hütt (Refuge Bivouac Vallot), kuhu sai hädaolukorras varjuda, seal oli ka WC ja esimesed tipus käiad jõudsid meile seal vastu. Väike paus ja edasi! Vahetasime enne tagapool olnud köiskonna ette, kuna sooviti tempokamalt edasi liikuda. Poolel teel kohtasime tipus käinud Katrin Merisalu, keda teretasime, aga tundus, et ta meid ei kuulnud. Hiljem all hütis saime uuesti kokku ja rääkisime sellest seigast, tuli ikka meelde!
Mida ülespoole jõudsime, seda rohkem tuli järskudel harjadel liikumist, kus tempo veelgi langes. Enne viimast tippu viivat harja ootasime teise köiskonna järgi, et koos üles minna. Ilm oli küll päikseline, kuid isegi mäe varjus oli tuul vinge. Viimane lõik oli eriti tuuline, kuid siiski piisavalt rahulik, et üles jõuda. Natuke enne kella kümmet olime tipus. Tipus avanes imeline vaade, kallistasime, pildistasime ning nautisime vaateid. Alla tulime nobedasti, vaid kaks suuremat pausi, et mõned fotod teha ja riietust kohendada. Täiesti alla poleks nagunii jõudnud, seega otsustasime kerge pausi Gouteri hütis teha, et siis juba kogu varustusega alla Tete Rousse´i hütti ööbima minna. Ca kella 13-st jõudsime Gouteri kus sõime-jõime ja tegime kiire powernap’i kohviku pinkidel. Kella 15-st hakkasime alla minema ja võtsime ka Katrini oma punti, kelle reisikaaslased olid varem alla läinud. Valges ja lumeta oli kivironimine kõvasti lihtsam ja kiirem. Couloir oli rahulik ja saime kõik kiiresti läbi liikuda. Kive sadas küll rohkem alla kui lumega, kuid läbimine võttis kõvasti vähem aega. All hütis olime juba kell 18.30, jalad kõigil valusad ja keha rampväsinud. Kiirelt söögid sisse, väike muljetamine ja magama ära, oli ju pikk ja väsitav päev seljataga.
Tete Rousse -> Chamonix ehk 9. päev. Hüti magamisruum oli külm kui hundilaut. Tundus, et kütet seal polnud ja tegemist oli vaid tuulevarjuga. Kuna katteks oli vaid tekk, mitte enda soe magamiskott, siis kasutasin kogu kaasas olnud riietust sooja saamiseks. Seljas soe pesu ja särk, ülejäänud asjad tekile peale visatud. Olime arvestanud, et jõuame kiiremini alla, seega pakitoit oli kõigil otsas, hommikuks sõime snäkkide jääke ja kiiremad võtsid hüti kohvikust midagi hamba alla. Alla liikusime kiiresti, et jõuda eelmisel õhtul välja vaadatud rongile. Ca 1,5 tunniga jõudsimegi alla kell 9.40 väljuvale rongile. Enamus nautisid ronigis interneti olemasolu. Auto juures kuivad riided selga ja tee alla Chamonix´i sai alata. Otsustasime ööbimise ümber mängida ja peatuda “Spa hotellis”, mis eriti meie nägemusega spaahotellist ei kattunud. Lisaks ühele saunale, kus temperatuur üle 60 kraadi ei tõusnud, oli üks külm bassein ja mullivann. Mõnus oli ikkagi pärast mäge natukenegi lõõgastuda ja kõvasti parem kui telgis. :)
Õhtul panime peoriided selga ja läksime Chamonix´i kesklinna Josephine nimelisse restorani, kus õhtustasime koos teise eestlaste grupiga. Jagasime muljeid, nautisime imemaitsvaid roogasid ja teenindust. Prooviti nii tigusid, karpe kui ka muud head Prantsuse köögi eripärasid. Väike jalutuskäik õhtuses linnas, et toitu allapoole liigutada ja liikusime tagasi hotelli, kus pidu jätkus hotellitoas Youtube disko ja kaardimängudega.
Mägedega veel päris ühele poole siiski ei saanud - järgmisel päeval külastati linnalähedast via ferrata´t ja õhtul mindi Les Gaillands seinale seinaronimist tegema. Seega võtsime maksimumi sellest, mida Prantsusmaa oma võrratute mägedega meile pakkus. Järgmisel päeval algas pikk tagasisõit autos, mis läks üllatavalt kiiresti. :)
Lühikokkuvõte elamusest ka liikuvas pildis:
Täname tohutult kõiki osalejaid ja toetajaid - Rendibuss, Tactical foodpack ja Rakvere.
Järgmiste tippudeni!
Kaspar