Kui väikene olin, käis mu isa sõpradega iga suvi ühel pikemal rattamatkal. Mind loomulikult kaasa ei võetud, mistõttu pidin mossis näoga kogu pakkimis- ja sagimisprotsessi kadedalt pealt vaatama ja lõpuks koju jääma.

Eks see mälestus jäi mind närima ja mõned aastad hiljem võtsin asja enda kätesse. Käisin rattamatkal ümber Hiiumaa ja see oli matk, millele andsin ainult sõrme, kuid mis võttis lõpuks mu käe - mitte sõna otseses mõttes muidugi. Sellest alates olen iga võimalust kasutanud, et matkata, olla looduses ja reisida. Maailmas on nii palju ilusaid kohti ja matkaradu, mida avastada.