01-11.09.2018

Juba pärast Mont Blancil käiku tekkis poistel mõte kõrgematele mägedele minna ja reisipisik pikalt oodata ei lasknud. Juba sügisel hakati järgmiseks aastaks reisiplaani koostama, et 2018. aasta augusti lõpus Aafrikasse minna. Reisiseltskonnas olid Allan, Gert, Kaspar ja Kristen, kes usinalt trenni tegema hakkasid, et mitte küll tehnilise aga siiski pea kuuetuhandelise Kilimanjaro otsa jõuda. Varustuse testimiseks käidi Eestis matkamas ja hiljem sai veel puuduvaid asju juurde soetatud. Kõik kes kunagi mägedes käinud, teavad, et alati saab paremat varustust omada ning olenevalt edasisest huvist ja rahakoti paksusest tuleb endale sobiv varustus valida. Kodutöö oli kõva. Lugesime erinevat kirjandust, vaatasime blogisid ning suhtlesime juba varasemalt käinutega ning kogu info põhjal otsutasime, et leiame endale reisiagentuuri kohapealt. Lootuses eelkõige soodsamalt saada kui mainstream pakkujaga minnes. Kilimanjaro on huvitav mägi, sest erineb varasemalt käidud mägedest eelkõige oma suure kohustuslike abiliste arvuga. Nimelt miinimum arv portereid (pakikandjad, abilised, kokad jms. abistav personal) on kolm ühe inimese kohta. Seega meie neljase reisiseltskonna peale pidi meil kohustuslikult kaasas olema vähemalt 12 abilist. Reaalsuses aga oli lisaks neile ka kokk, abigiid ja giid. Seega meie 4 + veel 15 inimest. Kilimanjaro on popp mägi, sest kel rahakott suur, saab põhimõtteliselt käed taskus ülesse kõndida. Mäel olles nägime ka inimesi, kelle kõrval porter tema väikest päevakotti tassis ja vajadusel jope või veepudeli ulatas. Porteritel kusjuures oli maksimaalne kandevõime, ehk igas laagris enne minekut pidid nad kotid üle kaaluma. Igatahes, hakkame reisiga pihta…

Alustasime lendu Tallinnast ja paari tunni pärast olime Istanbulis, kus istusime ümber 9-tunnisele reisile Tansaaniasse Kilimanjaro nimelisse lennujaama, mis asus Moshi linna lähistel. Hommikul enne kuut jõudsime kohale ja hakkasime lennujaamast taksot otsima. Hinnad olid varem välja otsitud, seega pikalt ei kaubelnud ja nõustusime esimese õiglast hinda pakkunud taksoga. Esimesed kaks ööd olid linna lähistel olevas hotellis kinni pandud. Asjad hotellis maha ja alustasime plaanipärase Kilimanjaro matka teenusepakkuja otsingule. Juba taksojuht, kes meile tuntavaid keeli eriti ei rääkinud, suutis meile selgeks teha, et tema “vennal”, mis hiljem selgus oli Aafrikas tavaline nähtus, et tuttava-tuttav on ka “vend”, on reisiettevõtte ja tema kaudu saaks tippu. Mõeldud-tehtud, sõitsime esimese asjana Nyange Adventures kontorisse. Mõnus ja proffesionaalne vastuvõtt. Koha omanik, kes hiljem tuli välja oli ka meie majutuskoha omanik, võttis meid isiklikult vastu ja seletast meile võimalusi matkaks ja rääkis hinnast. Eeltöö põhjal teadsime, et minimaalne programm peab olema vähemalt seitse päeva, sest vastasel juhul jääb aklimatiseerumine lühikeseks. Saime hinnapakkumise kätte ja otsustasime edasi liikuda alternatiivsete võimaluste uurimiseks. Kohe kui kontorist välja jõudsime haakisid järgmised sõbrad meile külge ja hakkasid teenusele suunama. Läksimegi ühe kahtlase välimusega kutiga kõrvaltänavasse ühetoalisesse kontorisse. Võrreldes eelnevaga nägi see välja kui koht, kus käib aktiivne viinavõtt. Visuaalse vaatluse põhjal läksimegi lowball´ima ning saimegi ca 30% odavama odavama hinna kui varasemalt. Seltskond aga tundus kahtlane ja peagiid, kes end meile tutvustama tuli ei näinud usaldusväärne välja. Otsustasime edasi otsida. Järjekordselt jõudsime sadakond meetrit kaugemale minna, kui juba järgmine härra meid juhendama asus. Ütles, et eelmine koht on kahtlane, ärge sealt võtke ning viis kaubanduskeskusesse asuvasse kontorisse. Esmapilgul väga viisakas koht. Diktaatori välimusega varasemalt giidiametit pidanud juhataja ütles oma hinna, mida me alla kauplesime. Saime pakkumise kätte ja olime valmis edasi liikuma, kuid seepeale meid peatati ja öeldi, et vaatame veel korra hinna üle. Valge paber, pastakas ja kalkulaator välja ning asutigi hinda arvutama. Pärast pikka vaagimist saime endale sobiva hinna aga miski ei tundunud selle ärimehe juures õige ning otsutasime esimesse kohta tagasi minna, et seal veel läbirääkimisi pidada. Saimegi jutule ning sel ajal kui teises toas meie pakkumist arutati vaatasime internetist eelmise koha hinnanguid ning viimasel oli 20 negatiivset arvustust. Sel kohal aga, kus me olime oli 200 positiivset arvustust koos kommentaaridega. Päris kiirelt jõudsime arusaamale, et just esimene koht on see, kellega mäele ja safarile minna soovime ning peab neilt hinna sobivaks saama. Meie õnneks saime tänu pikale läbirääkimisele ka sobiva tulemuseni. Pikk päev seljataga mööda linna ringi liikumist ja kohalikega kauplemist ja veel pikk lennureis keres otsustasime otsad kokku tõmmata. Võtsime Nyangelt ka järgmiseks päevaks päevareisi ja läksime sööma ühte ilusaimasse restorani - Indoitalian, kus pakuti Aasia ja Itaalia teemalist toitu. Kõhud täis, klaasid kokku ja hotelli tagasi.

Hotelli hommikusöök ja edasi autosse, et sõita päevamatkale Materuni joa juurde. Tunnike sõitu ja olimegi kohalikus džunglis. Matkasime joani, selline päris uhke 30 meetrine kukkumine. Vesi oli külm, kuid sellest hoolimata soovis Kristen keha kasta. Mudasest ületuskohast üle, suplus, snäkk ja pildid ning teiselt poolt kallast tagasi. Tripadvisori kaudu leitud sihtkoht oli hea leid ja pakutud päevamatk ka tagantjärgi väga hea. Tagasiteel külastasime kohaliku baari, kus saime banaaniõlut ja -veini. Baar oli palju öeldud, sest tegelikult oli see tavaline Karlova kahekorruselin kuur ainult, et peagi-peagi kokku kukkumas. Õlu oli kehv, pigem kama moodi hägune virre. Küll aga korraliku nähvakaga, sest kohalikel oli üldiselt nädalasees alkoholi tarbimine keelatud aga banaaniõlut/puskarit ikka aeti. Vein aga oli rohkem rafineeritud ja täitsa joogi moodi. Sarnanes siidriga. Võtsime ka paar pudelit koju kaasa. Matk lõppes külas, kus tutvustati kuidas kuulsat Tansaania kohvi tehakse, Laulsime ubadele, et hea jook tuleks ja saim isegi jahvatada. Veel sunnitud ostlemine, millest me suutsime mööda viilida ja tagasi hotelli, kus meid ootas peagiid Kevin, et rääkida mida meil veel juurde vaja on. Nagu kaitseväe riviülevaatus või varustuse kontroll. Õnneks me olime hästi ette valmistunud. Ainuke asi, mille pidime juurde võtma, sest tegu oli kohustusliku varustusega olid käimiskepid. Mina ütlesin, et ma nagunii ei kasuta ja lõpuks ka ei kasutanud aga siiski pidi kaasa võtma. Veel viimased asjad kokku ja hotelli õhtusöögile. Uni enne mäge oli rahutu. Ilmselt ärevus sees.

Hommikut alustasime toeka einega hotelli hommikusöögilauas. Jalamile viis meid populaarne Toyota Hiace. Viskasime kotid katusele, porterid peale ja alustasimegi kolmetunnist sõitu Kilimanjaro “väravasse”, kus kõik kotid üle kaaluti ja tasuti pargitasud. Teepeal saime ka ühe poepeatusi, kus saime oma Snickersi varusid täiendada. Väravas saime kaasa tehtud lõunasööki süüa. Aega läks kohalike toimetamise peale üle tunni, sest kui ma õigesti aru sain pidi kogu mäele minev rahvamass sealt läbi käima. Kohustuslikud toimingud lõpetatud liikusime enda Lomosho nimelise raja alguspaika. Alustasime ca 1800m kõrguselt ja kõndisime džungli moodi rada pidi vaikselt ülesse. Õnneks oli kuiv ja mudane juurtega rada oli lihtsasti läbitav. Muidugi liikusime rahulikult järgides üleüldist "pole-pole” poliitikat (kohalikus keeles aeglaselt/rahulikult). Esimesse laagrisse jõudsime üllatavalt kiirelt ja kohale jõudes olid porterid juba telgid ülesse pannud. 2650m kõrgusel oli päris hea olla. Viskasime kotid maha ja kohe serveeriti meile söögitelgis teed ja toodi kausis pesemiseks sooja vett. Polnud selise luksusega matkal harjunud. Tavaliselt ikka jõuad kohale, ohid ja puhid ning siis hakkad telki ülesse panema. Seekord aga oli kõik ette-taha ära tehtud. Enne õhtusööki saime veel teed ja popkorni. Pikalt ootama ei pidanud. Serveeriti õhtusöök- hautis kartulitega. Õhtul sisustasime enda aega kaarte mängides. Õpetasime kõigile selgeks kaardimängu “tuhat”, mida pea igal õhtul edaspidi mängitud sai. Teaduse huvides mõõtsime igal õhtul pulssi ja hapniku sisaldus veres, mis sel õhtul kõigil väga hea oli.

Uni oli sel ööl kehv, ärkasin öösel mitu korda ülesse ja suutsin kuidagi ka ühe kõrvatropi ära kaotada. Ööbisime suhteliselt suures kaheses telgis ja vahetasime telgipartnereid aga hea une saamiseks olid kõrvatropid siiski vajalikud. Kui keegi isegi enda telgis ei norsanud, siis kuskil kõrvaltelgis keegi ikka norskas. Hommikuks serveeriti väga vedel puder koos moosisaiadega. Matka algus oli suhteliselt lihtne, jätkasime juba eelmisel päeval nähtud maastiku pidi. Lõunast aga muutus džungel madalamaks. Kõigepealt üle pea puud ja põõsad kui juba peagi ainult põõsad, millest aeg-ajalt ka üle nägi. Kuskil 3500m peal hakkas pea valutama ja jalad väsima. Giid oli öelnud ka, et see on meie matka pikim päev. Kuskil 10 km kõnnitud jõudsime Shira I laagrisse, kust liikusime edasi päeva lõpp-punkti Shira II laagrisse. Kusagil pärast viit tundi matkamist hakkasid esimesed kõvemad väsimuse tunnused tekkima. Samm läks lojuks ja juttu oli vähem. Õnneks ainult natuke veel minna ja pärast seitset tundi ja 18 kilomeetrit olime jõudnud tolmusesse Shira II laagrisse 3850 meetri peale. Telgid juba püsti ja Allan kadus ühte sisse, otse magama. Siin laagris oli juba külmem, ca 10 kraadi, seega pidi seisma jäädes keha soojemate riietega ehtima. Jalad pesukausis puhtaks, seekord põhjalikumalt ja kerged venitused, et järgmiseks päevaks värskust oleks. Soe kakao ja popkorn söögitelgis ees oli päris mõnus lebotada. Muidu tolmuses laagris oli õhtul ilus selge taevas.

Päev algas tavapärase rutiiniga. Hommik oli väga päikseline ja olenemata kõrgusest oli pigem palav. Päeva jätkudes ja kõrgemale jõudes läks ka ilm krõbedamaks. Enamus päevateest oli nõmmikul - väheste ja madalate taimedega kivine pinnas. Esimene pool päevas oli lauge, keskpäevast hakkasime rohkem tõuse võtma ja pinnas muutus kiviseks. Lõunast hakkas kõrgushaigus aktiivsemalt tööle ja enesetunne halvenes. Päeva eesmärk oli aklimatiseerumistõus teha ja siis alla tagasi tulla. Tipule lähenedes oli samm päris sassis ja silmad peas krõllis, üks Aasia noormees tuli viimase otsa neljakäpukil ülesse, seega alati saab hullemaks minna, kusjuures sama kutti nägime ka tiputõusul, seega võib eeldada, et ka tema käis “Aafrika laes” ära. Igatahes päeva eesmärgini Lava Towerisse 4600 m peale me kõik jõudsime. Seal tegime lõuna kivide vahel jooksvate rottide ja hiiglaslike valgekrae harakatega, kes kordamööda toitu varastada proovisid. Ma jätsin iivelduse tõttu söögikorra vahele, Tamm aga võitles lindudega, et rahus süüa saaks. Lõunapausilt liiusime alla ööbimispaika Barranco laagrisse 3900 m peale. Alla tulime tempokalt, lootes enesetunnet paremaks saada. Logisime end sisse ja läksime telkidesse, ma viskasin kohe telki pikali ning õnneks vajus silm ka kohe kinni ja ärgates oli enesetunne parem ning sai õhtuse rutiiniga alustada. Ka pulss ja hapnikusisaldus veres olid õhtuks normis.

Neljas päev algas varjus ja jäätunud telgis. Alustasime sel päeval pigem hilja, sest päev oli lühike ja algus mööda kitsast kivirada otse ülesse, tõusu ca 300 meetrit. Leidsime, et mõistlik on suurem mass ees ära lasta ja rahulikult ärgata. Teine variant oleks olnud päikesetõusuga minna. Rajale mahtus maksimaalselt kaks inimest kõrvuti aga kuna kogu laager pidi sama teed üles minema oli rahvast palju ja osad porterid proovisid isegi rajalt väljast üles ronida. Teel oli ka tehnilisemaid lõike, mis tekitasid pudelikaelu ja kohati pidi ootama palju, eriti kui kõik porterid veel mööda trügisid. Üks porter, suured kotid ja pambud seljas, isegi libastus ja kukkus oma tavaariga tagumikule, libises mõned meetrid allapoole aga õnneks jäi ikkagi enne päris alla kukumist seisma. Rahulikult minnes oli turvaline aga kohati panid mööda turnivad porterid küll südame kiiremini käima. Paaris kohas oli vaja kividest üles ronides ka jõudu kasutada ja kätega end üles tõmmata. Julgelt võin öelda, et see lõik oli üks huvitavamaid. Üles jõudes tegime väikese puhkuse, nautisime vaadet (pilvi :D) ja aklimatiseerusime. Teel läbisime ühe suure oru, kus naljatasime, et võiks zip-line’i üle teha, saaks tunnikese võitu ja rikastele jälle teenust pakkuda. Üldiselt oli ilus ilm, küll jahe aga mõnus. Laagrisse jõudes aga hakkas lörtsi tulema. Lõpetasime 3995m kõrgusel Karanga laagris. Alustasime laagrist 9:15 ja jõudsime kohale 12:15, seal sees ka pikad pausid. Seega mõnus lühike päev ja esimest korda jõudsime enne oma portereid kohale. Lõunasöök sisse ja lebosse. Kevin, meie giid, tuli jutuga, et meie planeeritud tipupäeval on halb ilm ja võiks ühe päeva varem ülesse minna. Hea uudis see polnud, kuna selliselt oleksime pidanud ühe aklimatiseerumispäeva vahele jätma. Õnneks Kristen leidis peldikus käies sõbrad, kes talle interneti tegid ja saime ilmateadet vaadata. Tuli välja, et ilm läheb hoopis paremaks ning otsustada oli lihtne. Ilmselt porterid tahtsid kiiremini alla tagasi saada, et järgmine klient võtta. Neil ju palk ja jootraha reisipõhine.

Õpime paar suahiili keelset väljendit ka selgeks:
JAMBO - tere/tšau
RAFIKI - sõber
ASANTE - aitäh/tänan
POLE POLE - aeglaselt

Hakkasime telgis liigutama seitsmest, hommikused rituaalid ja üheksast võtsime suuna baaslaagrisse Barafu Campi 4673 m kõrgusele. Algus oli järsk ja 4400 m peal tegime esimese peatuse, kus abigiid Tanti veel suitsu kimus, mul endal keel vesti peal. Päev oli lühike, jõudsime laagrisse kolme ja poole tunniga ja taaskord enne osasid portereid. Tuleval öösel plaanisime tiputõusu alustada, mistõttu kohe kohale jõudes viskasime telki horisontaali. Mul oli päris kehva enesetunne, kõht valutas ja peal oli selline tunne nagu keegi eriti suurte pöialdega tugevalt kolpa mudiks. Äratus oli lõunasöögiks, kus saime lõunast lobi. Kõik peale minu tankisid korralikult täis ja viskasime uuesti pikali. Minu lõuna piirdus söetablettidega. Järgmine äratus oli õhtusöögiks kella viie paiku. Supp, mida serveeriti, läks sundimise peale isegi alla, no mingit kütust tuleb kehale ikka anda, et tipupäev vastu pidada. Pärast õhtusööki tegime igapäevased mõõtmised ja peagiid Kevin räkis plaanist ja varustusest, mida peaks kaasa võtma. Soojad riided, päikesekreem, snäkid ja vesi, minu puhul ka wc-paber, sest nagu välja tuli oli seda ka vaja. Tagasi telki minnes oli väike ärevus sees, juba loetud tundide pärast algabki tiputõus. Kas me saame sellega hakkama? Mis siis kui enesetunne läheb hoopis kehvemaks? Und eriti ei tulnudki aga juba 23:30 oli äratus, et rahulikult riietuda ja sammud ülesse võtta.

Alustasime kottpimedas, ilm oli jahe aga selge, tähed paistavad - imeline! Kõht valutab, kerge iiveldus, tundub, et enne magama minekut võetud paracetamol töötab. Barafu laagrist alustasime liikumist 00:37, pealambid peas ja soojad riided seljas.

Riietus ülevalt: pealamp, villane müts, baklava, kerge sulejope, fliis, merinovillane soe pesu, õhuke soe pesu, õhukesed sõrmikud, kaitseväe käpikud, matkapüksid, kerged õhukesed jooksupüksid, merinovillane soe pesu, matkasokk, säärised, matkasaapad.

Algus oli pigem kerge, tempo oli rahulik. Esimesed tõusu lõpus oli veel üks laager, kus said ööbida vaid need, kel oli oma kaasaskantav toalet kaasas. Me liikusime päris tempokalt, mistõttu pidime paljudes mööda minema. Üles liikumine oli mööda serpentiini, mistõttu gruppidest möödumiseks tuli vahepeal sik-sakist otse üles minna, mis tõmbas korralikult kopsu kokku. Ma olin kohe pärast giidi ja kui teistest möödumine oli tehtud oli sageli tagantpoolt nurinat kuulda. Ülesse ja alla vaadates oli näha pealampide rivi. Stella pointis 5756 meetri peal (ca 5:00 ajal) tegin tõusu teise “number kahel” käigu, pärast mida rahunes ka kõht maha ja sain järjekordse “tipu” kirja :D Sealt edasi olime üles minnes esimeste seas, võib-olla veel paar möödumist tegime. Mingi hetk lõi väsimuse sisse ja isegi spordigeel ei päästnud. Mõtlesin vaid üks jalg teise ette ja nii ülesse välja. Õnneks peale väsimuse muid sümptomeid polnud, isegi allpool olnud iiveldus ja kõhuvalu kadusid. Ülesse poole jõudes läks tuul kõvemaks ja kohati lõi sammu päris sassi. Ülesse poole jõudes läks laugemaks ja umbes 100 meetrit enne tippu algas lumine/jääpurikatega kitsas rada, mööda mida sai ainult hanerivis kõndida. Viimasel siledal olime Gerti ja Kevininga teistest kergelt eespool. Kristenil oli päris kehva olla selleks hetkeks. Üleval oli pigem külm, sest jõudsime planeeritust ca 30 minutit varem kohale. Alustasime kohustuslike tipupiltidega ja nautisime 360-kraadi vaadet ja maalilist päikesetõusu. Mõnus tunne ja ilus vaade. Õnneks jõudsime varakult ja suurem rahvamass tuli alles pärast meid. Tipus olime umbes 20 minutit ja võtsime suuna uuesti alla. Teepeal nägime gruppe kellest varem möödusime, kus inimesed tundusid veel rohkem kurnatud. Osa olid alles poole peal ja päike juba lõõskas. Ilmselt nende laeks jäi Stella point. Meie laeks aga Aafrika tipp, Kilimanjaro 5895 meetrit, maailma kõrgeim freestanding mägi. Alla minnes oli samm reibas, vähemalt esimesel kolmandikul. Päike hakkas aga järjest rohkem kütma ja jalas olnud kolm kihti pükse pani reied mõnusalt higistama. Piimhapet täis ja väsinud jalgadega jõudsime kaks tundi ja kakskümmend viis minutit hiljem baaslaagrisse. Kokku ülesse-alla 8 tundi, millest ülesse 5h 13min. Laagris tervitasid meid porterid, lõime nukke, kallistasime ja tegime suure ühispildid. Kokk tõi küpsiseid ja teed ning viskasime paariks tunniks pikali. Uni tuli kiiresti.
Ärgates sõime lõunat ja pakkisime asjad, et alla liikuda. Alguses polnud päris kindel, kas suudame ühe hooga alla panna või jääme poole peale laagrisse nagu orginaal plaan ette nägi. Esimene laager oli 3,5 tunni kaugusel ja sealt raja lõppu veel 2,5 tundi. Otsustasime alla välja minna. Mõelda vaid, ülesse kõndisime mitu päeva ja tipust alla tulime ca ühe tavalise tööpäevaga. Kokku läksime viis päeva üles ja ühe päeva alla. Viimase päeva kilometraaž tuli kella järgi 38 kilomeetrit - päris turske.

All võtsime putkast coca-cola ja maksime porteritele tippi, igaüks 175 dollarit, lisaks veel mõnele lemmikporterile eraldi. 40 minutit autosõitu ja jõudsimegi Moshisse stardipaika. Saime Kilimanjaro ronimise sertifikaadi ja jätsime meeskonnaga hüvasti. Läksime kohe ümber nurga asuvasse IndoItaliano restorani õhtusöögile. Mõned õlled, naljad ja pitsad sees läksime hotelli, et väsinud kehad puhtaks pesta ja puhata. Piiratud riietuse ja pesemisvõimaluste puudumise tõttu tuli väikeses kraanikausis ka riided ära pesta, et järgnevatel päevadel midagi puhast kanda oleks.

Lõpetuseks veel. Enne reisi saime mitmest kohast infot, et Kilimanjaro tippu jõudmine on sama lihtne nagu “jaanipäeval lumme lasta” ja kõvemad tegelased läksid plätute ja lühikeste pükstega tippu aga omast kogemusest julgen küll väita et nii see pole. Me valisime keskmise pikkusega raja/aklimatiseerumise ja ei saa öelda, et oleks lihtne olnud. Kindlasti aga oli elamus pingutust väärt!

Mäest väsinuna magasime pikalt, va. Gert, kes läbivalt reisil varajaselt ärkas. Sõime hotellis kõhu täis, pakkisime asjad ja läksime uuesti Nyange kontorisse, kuhu jätsime oma suured kotid ja edasi liikusime vaid väikeste kottidega. Kohalikud viskasid meid bussijaama ära, kus jõudsime täpselt 12:00 väljuva Arusha bussi peale. Buss maksis 4000 tsh ja sõitis umbes 2,5 tundi. Kõlarist ja bussi ees olevast telekast blastis kohalik popp, konditsioneer ei töötanud ja kehad olid mõnusalt koos. Buss oli paksult rahvast täis ja tavalise laigusega bussi, kus eestis oli 2+2 istet olid kohalikud ära mahutanud 2+3 istet, seega üks istekoht oli umbes 0,7 Euroopa istekohta. Me küll pole väga suured poisid aga kitsas oli ikkagi, eriti kui õhku peale ei tule. Huvitav oli see, et igas peatuses tulid kaubamüüjad oma snäkke ja jooke akende juurde pakkuma ja päris mõistlike hindadega. Külma 0,5l Fanta eest tuli välja käia 1000 tsh-i. Võrreldes Moshiga oli Arusha suurlinn, ca pool miljonit elaniku, Moshis seevastu 150 tuhat. Kohe kui bussist maha tulime hakkas meid kohalik müügimees jälitama, kes üritas igast teenuseid pakkuda, proovisime temast mitte välja teha. Kutt oli nähtavalt purjus. Kutt tuli isegi lõunasöögile järgi ja skeemitas meie teadmata kaks vett endale, mis meie arvele lisati. Me muidugi sellega ei nõustunud ja saime võimaluse tekkinud olukorda teenindajaga jagada. Eeltööd me pikalt teinud ei olnud, sest plaani järgi oleksime pidanud ühe päeva mäel kauem olema aga kohapeal Tripadvisorist ja googlest otsides Arushas suuri vaatamisväärsusi ei leidnud. Võtsime suuna hotelli poole, kuhu arvasime, et on normaalne jala minna aga oiiii kuidas me eksisime. Hotell oli linnast päris kaugel, kõndisime ikka kõvasti üle tunni ja lõpus seiklesime veel suvalises rajoonis, sest offline kaart hakkas aiateibaid näitama. Õnneks üks kohalik tuli appi, kes alguses samuti meid võssa juhatas kuid pärast hotelli omanikule helistamist siiski õige koha kätte leidis. Hotell oligi päris keeruliselt leitavas kohas ja suuri hotellidele omaseid tunnuseid polnud. Suur kõrge aiaga ja mõne toaga hotell, mis asus Tammelinna moodi magalarajoonis. Jõudsime täpselt enne pimedat ja saime tervitusjoogiks arbuusimahla. Pikalt hotelli passima ei jäänud, tegime pesu ja netiskäigu ning suundusime Anthonyga (hotelli omanik) lähedal asuvasse baari, kus mängis elav muusika ja pühapäeva õhtu kohta oli pigem palju rahvast. Võtsime mõned õlled, sõime, muljetasime, vaatasime jalkat ja peagi liitus meiega Tony sõber George, kes sõidutas meid ööklubisse, kus saime ka Aafrika ööelu nautida.

Õnneks olime väljas käinud hotelli omanikuga, kes hommikusöögi meie hilise ärkamise peale edasi lükkas. Kõht täis ja dala-dala ehk kohaliku marsruutbussi peale. Väikene Toyota Hiace on väga levinud ja üks põhilisi linnasiseseid ühistranspordilahendusi. Hinnad mõistlikud, kümnest eurosendist kuni viiekümne sendini üks sõit, olenevalt reisi pikkusest. Meil prooviti küll iga kord nahka üle kõrvade tõmmata kuid kuna me olime hindadega kursis siis enamasti see neil ei õnnestunud. Esialgu läksime Masai turule, mis oli üks välja toodud vaatamisväärsustest, kus soetasime suveniire. Tegemist pigem turistidele mõeldud suure suveniiripoega. Pärast käisime läbi ka kohalikult turult, mis juba oli vaatamisväärsus. Visuaalselt midagi vana Tallinna keskturu sarnast kui tihedamalt kokku pakitud ja kaupa müüdi alates pesumasina varuosadest kuni elus karjaloomadeni. Üks suurimaid turismikohti (ilmselt ka ainuke seal piirkonnas) oli Arusha Cultural Heritage Museum, mis oli tõesti tore, midagi ERM-i sarnast aga sealse kultuuri kohta. Seal oli ka suur viiekorruseline kunstimuuseum. Meie kahjuks pikalt seda nautida ei saanud, kuna jõudsime päris hilja kohale ja peagi hakati juba sulgema. Tagasiteel hotelli külastasime veel suurt toidupoodi, mis nägi päris euroopalik välja, isegi turvaväravad olid :)

Viimase Arusha päeva hommikusöögilauas muljetasime vanema paariga, kes ise pärit Kanadast aga pikemalt Aafrikas elanud on, safarist ja elust Keenias. Kõht täis jätsime hotellirahvaga hüvasti ja läksime veelkord Masai turule, kus eelneval päeval paar maali ikkagi kipitama jäid. Kõva kauplemise peale saime kõik omale koju Aafrika kunsti. Hinnad sõltusid suuresti kauplemisoskusest. Moshi bussi eest küsiti erinevaid hindu aga eeltöö tulemusel teadsime vahemiku ja ennast petta ei lasknud. Saime kokkuleppele 4000 tsh peale ja müügimees ütles, et Moshise vaid ühe peatusega. Reaalsus aga kujunes teistsuguseks, sest juba bussijaamas ootasime juba pool tundi. Raha käes kadus müügimees kui vits vette ja lubatud regge muusika asemel tuli bussikõlaritest moslemi palvusmuusikat. Kui minema saime tuli veel korra peatuda, sest linnapiiril tõmbas politsei meie bussi kõrvale ja pärast kümneminutilist seletamist hüppas algselt roolis olnud juht bussist välja ja suvaline reisija läks rooli. Maru imelik aga kohale me õnneks jõudsime. Bussijaamast jalutasime Nyange juurde suurte kottide järgi ning läksime kesklinnas asuvasse hostelisse, et õhtul saabuvaid tüdrukuid oodata. Sellest, kuidas edasi läks saate juba järgmisest osast lugeda!

Elamusteni!

Elamusvedur Kaspar