12-18.09.2018
Aafrika reisi esimese sihtpunkti, Kilimanjaro mägimatka jätkuks suundusime lisaks mäel käinud mehisele seltskonnale koos elukaaslaste Etheli, Mari ja Kertuga Tansaania erinevatesse rahvusparkidesse safarile. Reis hakkas kohe tõrgetega, sest tüdrukute pagas oli Amsterdami jäänud ja esimese päeva Moshi linnas pidid nad käsipagasis olnud vahenditega läbi ajama. Õnneks oli meil üks varupäev enne safarit, kus käisime ühepäevasel väljasõidul Kikuletwa Hotsprings´i juures. Nimi on küll natuke eksitav, sest kuumaveeallkiatest polnud haisugi. Reaalsus oli keset lagedat asuva džungliga, mille keskel oli helesinise veega veesilm. Madalad maapealsete juurtega puud olid kui kallas sopistunud jõele ja puud moodustasid mõnusad lebotamise kohad. Kohalikud olid isegi kiige ülesse riputanud, millest julgemad vette erinevaid vigureid ja saltosid sooritasid. Vesi oli täis väikeseid kalasid, kes seisma jäädes kohe nahka “puhastama” hakkasid. Esialgu ehmatas ära kui kümned väikesed sõbrakesed jalgu nosima hakkasid aga sellega harjus kiirelt ja sai ujumist nautida. Tuurikorraldaja poolt lõuna veesilma kõrval ja tagasi Moshisse. Kohalikud autojuhid naljatasid, et neil teedel sõites saate korraliku Aafrika massaži, sest kohati tundus, et tee kõrval sõites oleks vähem auke. Suured maanteed olid asfaltkattega ja enamasti rahuldavas seisukorras aga teelt kõrvalmaanteele maha keerates oli enamasti vaja sõita pinnasteel ja sealt omakorda maha keerates juba nn. lehmarada pidi. Linna jõudes saime ka teada, et tüdrukute pagas on kohale jõudnud ja võisime selle lennujaamast peale võtta.
TARANGIRI
Esimene päev safaril algas päikseliselt, kui pärast hommikusööki istusime Toyota Land Ccruiserisse, et võtta suund Tarangire rahvusparki. Neli tundi sõitu, rahvuspargi piiripunktis kohustuslik registreerimine ja juba paari minuti pärast nägime esimesi suuri loomi: elevandid, gnuud, kaelkirjakud, zebrad, jaanalinnud ja paavianid. Esimene külastatav park oli pigem väike ja tuntud hea kohana elevantide nägemiseks aga vaadata oli kõvasti ja sõites käisid kõigil pead ühele ja teisele poole. Teiste tähele panu haaramine “oh vaata seda!” oli tavaline ja vaadata oli palju. Safaril käimine on sisuliselt lahtise katusega autoga (enamasti džiibid) mööda rahvusparki ringi sõitmine, kohalik giid roolis, kes teiste giididega raadio teel suheldes parimaid vaatamisväärsuseid leida üritavad. Näiteks kui üks giid avastas väikse veesilma juures lõviema koos pojaga sõitis suur punt autosid kohe kohale, mille peale ilmselt suured kiisud ära ehmatasid ja peitu pugesid, sest selleks ajaks kui me kohale jõudsime ei suutnud me ka binokliga lähedal asuvast põõsast ühtegi kaslast leida. Esimene rahvuspark läbitud, võtsime suuna järgmise juurde ja teepeal ööbisime “lodge”-s ehk katuse all olevas telgis kahes ühe inimese voodis. Telgi ees oli ka pistikupesa ja lähedal oli pesuruum ja söökla. Õhtu kulges väikse veini, päeva muljeid vahetades ja Libahunti mängides.
NGORONGORO
Teisel safari päeval võtsime suuna Ngorongoro looduskaitsealale, mis on nime saanus sealse vulkaanilise kraatri järgi. Kolm miljonit aastat tagasi pursanud vulkaan on suurim inaktiivne vulkaaniline kaldeera (vulkaani tipu kokku värisemisel tekkinud negatiivne pinnavorm). Pärast hommikusööki ja enne kraatri äärele jõudmist väisasime ka teele jäänud kohaliku vääriskivi tansaniidi muuseumit. Lõunaks olime tõusnud kraatri äärele ja vaade oli mega! Põhjast 600 meetri kõrgune ja 260 ruutkilomeetrine kraater oli vaateplatvormilt kui peopeal ja alla sisse sõites läks ainult ilusamaks. Kraatri keskel oli näha suurt järve, millesse voolasid mitmed väiksed jõed. Üldiselt lagedal maastikul oli erinevaid loomi juba kaugelt näha. Hämmastav kuidas looduses kõik loomad koos elavad, kiskjad saakloomadega külg-külje kõrval. Teele jäid erinevad loomad, kuid üheks erilisemaks oli kindlasti ninasarvik. Lõuna tegime jõehobusi täis veesilma kõrval, kus giid ütles, et ärge toitu endast kaugele jätke, sest peakohal tiirlevad kotkad võivad selle ära näpata. Seda ka juhtus, õnneks aga mitte meie seltskonnaga. Kusjuures jõehobud on väidetavalt ühed ohtlikumad loomad, teisel kohal pärast pühvlit. Õhtul lahkusime kraatri äärel olevale telkimisalale.
SERENGETI
Kolmandal päeval ärkasime varakult ja enne päikesetõusu oli päris jahe, pidi pikkade riiete ja jopega olema. Õnneks kui päike välja tuli läks soojemaks. Esimene peatuse tegime kohaliku rahvuse Masaide külas. Edela-Keenias ja Kirde-Tansaanias elav rahvus nimetab end “ma” ja “sai” järgi maarahvaks. Lagedal olnud küla koosnes mitmeis väikesest hütist, mis oli ümbritsetud taraga. Kohe rivistati kogu küla meie tulekul ülesse ja tüdrukutele pandi kohalikud ehted peale. Poisid aga hakkasid kohalike tavade kombel teiste meestega võidu ülesse hüppama. Taustaks kohalike lauluke, mis meile kõlas külameeste jauramisena. Tervitused tehtud võtsime paaridesse ja läksime kohalike eluoluga tutvuma. Saime hütti seest vaadata ja selle kohta küsimusi küsida. Masai majad ehitavad naised, enamasti umbes ühe nädalaga okstest, lehmanahkadest ja õlgedest. Kaasaegsete materjalidena kasutatakse ka koormakatet ja pappi. Ilma abikaasata mees peab külast väljas magama. Ühes külas elab üks pere, ca 100-150 inimest ja seda juhib külavanem. Antud külas oli ka kool, kus lapsed meie kohaloleku ajal õppisid. Enamasti turismist elatuva küla keskel oli väike shoppingu nurk, kus kohalike tehtud meeneid soetada sai.
Serengetisse jõudes tegime rahvuspargi piiripunktis peatuse ja jalutasime scenic view vaateplatvormile, mõned pildid ja sõit jätkus. Seekord pidime päris pikalt sõitma enne kui loomi nägema hakkasime. Esimene püsiasunik, keda nägime oli tee kõrval lamav suur isane lõvi. Pikema käega tüübid oleks välja upitades kiisule pai teha saanud. Kolmandaks päevaks olid lõvid, elevandid ja kaelkirjakud juba päris tavaliseks kujunenud. Big five´st (pühvel, lõvi, ninasarvik, leopard ja elevant) oli peaaegu käes, viimasena soovisime näha veel leopardi, kes ka kõige raskemini leitav on. Õnneks meie kogenud giid suutis ca 500 meetri kaugusel olevalt puult leopardi näha. Palja silmaga ei suutnud me puu otsas lamavat kiisut märgata, kuid binokliga nägi ära. Big five - check! Nägime ära ka rahvusparkides tavalise kontrollitud kulupõletuse, et tagada flora vahetumine ja pinnase naturaalne väetamine. Enne laagrisse jõudmist möödusime suurest emalõvide karjast, kelle kohta giid teadis rääkida, et ilmselt asuvad nad öösel jahile. Naljakas oli see, et meie laager oli ca viie minuti kaugusel just nähtud karjast. Laager asus rahuvspargi alal, mingit aeda või kaitset loomade eest polnud, ööbimine telkides. Ainukesed paiksed ehitised oli pesuruumid koos toalettidega ja köögi ning söögiala. Õhtul pimedas hambaid pesema minnes nägime pesuruumi kõrval, nii nelja-viie meetri kaugusel pühvlit ühe põõsa juures nosimas. Hüaanide hõiked olid tavapärased.
Neljandal päeval ärkasime Serengetis. Seekord eriti varakult ja juba enne hommikusööki sõitsime korra laagrist välja, sest arvatud jaht oligi varahommikul aset leidnud. Kaks lõvikarja, emased ja isased, olid üksteisega jahitud pühvli pärast mõõtu võtma hakanud. Esialgu midagi suurt ei näinud, siin-seal mõned lõvid ringi jalutamas, kõigil närviline olek. Ka mõned hüaanid hulkusid ringi ootuses jääkidele pretendeerida. Otsustasime hommikusöögile minna, et ikka õigel ajal minema saaks. Pikalt sööki nautida ei saanud, sest paar minutit pärast lauda istumist hõigati laagrist “simba!”, mis suahiili keeles tähendab lõvi, ja rahvas hakkas majade poole jooksma. Telgiuksed tõmmati kinni ja ärkvel olnud laagrilised pugesid peitu. Üks giid askeldas auto kallal kui talle hõigati, et lõvi läheneb, mille peale giid autosse peitu läks. Lõvi oli juba õite lähedal ja võttis suuna söökla poole, mille peale uks barrikeeriti ja me hakkasime juba mõtlema, kuidas kõige kiiremini söökla katusele saaks. Ringi tuiav emaslõvi hulkus ühe telgirea kõrval, kus hiljem tuli välja et inimesed sees magasid. Päris hull värk! Õnneks pingeline olukord taandus, kui lõvi mõne aja pärast edasi liikus. Sel korral oli küll vastupidise loomaia tunne, kus me olime puuris peidus ja lõvi pigem meid uudistas. Söök söödud võtsime suuna rahvuspargist välja. Järgmine sihtpunkt Mwanza linn mõnetunnnise sõidu kaugsel. Rahvuspargi väravas tegid kohalikud koolijutsid meie tüdrukutega pilti, tundus et olenemata suurest turistide arvus polnud nad valgeid oma silmaga näinud. Mwanzas ööbisime vist linna parimas hotellis - luksuslikud toad, bassein hoovis, jõusaal jms seni mitte kogetud luksused. Üle pika aja sai wifit nautida, mistõttu lebotasime pikemalt hotellis. Õhtusööki otsustasime Tripadvisori soovitatud restorani jala sööma minna, et ka teepeal linna näeks. Üldiselt sõbralikus Tansaanias saime üllatuse osaliseks, kus jõmpsikad teepeal meid kividega loopisid. Tagasi otsustasime taksoga tulla.
MWANZA
Safarireisi viimase päeva avastasime Mwanza linna. Üldiselt Tansaania linnad kõik suhteliselt sarnased. Väga palju linnas turistel midagi teha pole. Üks-kaks muuseumit ja mõni vaatamisväärsus. Sel päeval magasime pikemalt ja hommikul läksime kõik Kristeni läbi viidavasse ringtreeningusse jõusaalis - ka puhkusel tuleb aktiivne püsida! Kolm ringi tehtud, higi väljas, pesu ja hommikusöögile. Linna läksime kohaliku marsa dala-dala´ga, ca 10 km sõidu eest maksime 30 eurosenti nägu. Üldiselt on mõistlik Tansaanias hindadega kursis olla ja mitte lasta endale pähe istuda, sest sageli küsitakse valgetelt mitmekordset hinda. Ka seekord maksime umbes 10 eurosenti rohkem kui kohalikud. Suurim vaatamisväärsus Mwanzas oli suur kivikogum vees. Polnud just midagi erilist aga vaadatud see sai. Lõuna kohalikus pitsakohas, väike jalutuskäik linnas ja jala tagasi koju. Teepeal külastasime hiiglasliku kaubanduskeskust, selline Aafrika Kristiine. Suuruselt ka võrreldav aga suhteliselt tühi. Raha vahetamiseks pidi pass olema ja paarisaja euro vahetamise bürokraatiaks läks pangas umbes tunnike. Õhtusöögi otsustasime hotelli restoranis süüa. Alla 10 euro inimene sai pearoa, magustoidu, joogid ja ka tipi, seega võib öelda, et üldselt on Tansaanias kohapeal pigem soodne. Hotell oli 25 dollarit nägu öö. Pikk päev seljataga läksime magama, et juba varakult umbes Tartu lennujaama suurusesse lennujaama sõita, et võtta suund järgmisele seiklusele Dar Es Salaami ja Zanzibarile.
Peace!
Elamusvedur Kaspar