19-25.09.2018
DAR ES SALAAM
Pärast meeleolukat safarit võttis reisiseltskond suuna Mwanzast suurimasse ja endisesse pealinna Dar Es Salaami Tansaania idarannikul. Aafrika kohalikud lennufirmad kasutavad pigem vanu lennukeid ja kahjuks polnud ka meie lennuk kõige turvalisem, logises ja kolises aga kohale me siiski jõudsime. Lennujaamast kiirelt taksoga kesklinna hotelli, pakid maha ja linna. Tansaanias üldiselt tasub kaubelda, põhimõtteliselt igal pool, sest enamasti saab esialgsest hinnast 20-50% ikka alla. Ka lennujaama takso hinnad algasid 50 USD-st aga lõpuks kohale sõitsime 20 USD eest. Ilmselt kaugemale kõndides oleks hind veelgi langenud. Dar Es Salaamis võtsime esimese asjana suuna turule, et kohaliku elu näha ja hea õnne korral mõni suveniir soetada. Kohale jõudes avanes suur keskturg, kus kraami vetsuharjast kuni vürtsideni välja, ka elusaid loomi sai soetada. Ilge sagimine käis ja tundus, et valged inimesed seal sagedad pole. Huvitav on ka see, et kui hinnad on dollarites aga sa soovid kohalikus valuutas tasuda, siis keeratakse kurssi alati müüjale sobivamas suunas. Näiteks praamipileteid Zanzibarile ostes oli kurss meie jaoks 5% kehvem tavapäraselt pakutavast. Jalutasime veel linnas mööda rannikuäärt ringi ja väisasime ka kohaliku kalaturgu, mille õõvastav lõhn tüdrukutel südame pahaks ajas. Mida suurem linn, seda rohkem ka prügi, kuritegevust ja tüssamist. Tavapärane nähtus oli, et mingi “artist” hakkis end meile sappa ja proovis sõbraks saada ja “aidata”, lootuses et tänu suurele abile me tema “enda” tehtud maale ostame. Tema kahjuks oli see muster juba tuttav ning soovisime, et meid rohkem ei tülitataks. Maalid/joonistused mida ta müüa soovis olid tegelikult ostetud ja abimees soovis lihtsalt vaheltkasu saada. Suurlinna päev mööduski linnas ringi jalutades.
ZANZIBAR
Teise päeva varahommikul võtsime suuna sadamasse, näitasime pileteid, kontrolliti pagasit ja suundusime ootesaali. Miskipärast olid kohalikud ja välismaalased eraldi ooteruumides ning said ka varem praamile. Praam midagi Saaremaa praami laadset, ilmselt natuke suurem ja avatud päikesetekika, kus ka meie kohad sisse võtsime. Peatselt pärast sadamast välja jõudmist tõusis tuul ja hakkas isegi jahe, pidi pusa selga panema. Kaks tundi hiljem jõudsime Zanzibarile - KARIBU! (mis tähendab suahiili keeles “tere tulemast”). Vaevalt jõudsime sadamast välja, kui juba haagiti meile järgi, et taksot ja muid teenuseid müüa. Kõhud tühajd, otsustasime kõigepealt süüa. Üks härra aga jalutas ca 15 minutit meil järel ja lõpuks tegi aktiivset müüki ka söögilaua kõrval. Läks õnneks! Võtsimegi takso just temalt, küll aga sobivama hinnaga kui algselt. Pakutud 60 dollari asemel lõime käed 26 dollariga. Kõhud sõime juhuslikult täis ilmselt ühes kallimas Itaalia restoranis, mille valisime vaid kena väliterrassi tõttu. Meie öömaja Zanzibaril asus idarannikul Chwaka külas, ca 45 minutilise autosõidu kaugusel suurest linnast. Kohale jõudes avanes kaunis troopilise kuurorti vaade. Mõnusad väikesed traditsioonilised valged hütid, sinised basseinid, suur ümara põhiplaaniga ja rookatusega peamaja ning imeline vaade ookeanile. Viimaks algas ka puhkus! Võtsime suuna basseini äärde päevitama ja raamatut lugema. Päeva lõpuks võtsime hotellist 11 USD eest kolmekäigulise õhtusöögi: kõrvitsa püreesupp, riisiga kanakarri ja bananasplit. Enne magamaminekut sai poistega lounge alal kaarte mängitud.
PÕHJARANNIK
Kolmas päev algas pilviselt väikese uduvihmaga ja nii lõunani välja. Õnneks ei lasknud kehvast ilmast härida ja veetsime päeva põhjarannikul. Saime eelmise päeva taksojuhiga diilile, et võtab meid peale ja sõidutab terve päeva. Suund väidetavalt kõige parema ranna suunas. Kohale jõudes veetsime natuke aega kohalikus külas, tehes aega parajaks, et ilm rannapäevale sobivamaks muutuks. Mudane külatee oli väikeste hüttidega täidetud ja tänava poole avatud küljel olid suveniiripoed. Enamik müüs maale ja muud väiksemat nodi. Ka meie seltskond leidis paar pilti koduseina kaunistama. Ostud tehtud, Coca-Cola kohalikust külapoest sees liikusime randa. Selleks ajaks oli juba päike väljas ja saime torsod paljaks tõmmata. Rand oli küll ilus, kuid paradiisiranna mõõtu välja ei andnud. Suplesime, lebotasime ja läksime tagasi külla, sest Gerdil jäi üks maal kipitama ning soovis natuke kaubelda - sai lõpuks ka oma tahtmise. Kõhu sõime põhjarannikul täis. Hinnad olid rahuldavad. Kohaliku fish&chips´i sai 6 euroga ja grillkala 8 euroga, limonaad 1,3 eurot ja õlu 1,8 eurot. Plaan oli veel korra läänerannikult läbi hüpata, et metsikute loomade varjupaika külastada, kuid paraku saime teada, et see suletakse varakult ja saaksime kohal olla vaid pool tundi. Autojuht soovitas üht kohalikku randa. Võrreldes varasemalt külastatuga oli see laia rannaribaga, kohalikud noored mängisid jalgpalli ja lapsed jooksid ringi. Kõva tuul ujuma ei kutsunud. Kohalikud põnnid tulid valgeid uudistama ja Kristen tegi neile lennukit. Päris lõbusad jõnglased! Päike hakkas vaikselt loojuma ning otsustasime hotelli poole tagasi liikuda. Väsinud kehad tahtsid kohale jõudes magada.
STONE TOWN
Zanzibari saare Zanzibari linna vanalinn Stone town on nimetatud nagu ka Tallinna vanalinn UNESCO maailmapärandi nimekirja, siit oli päri maailmakuulus laulja Freddie Mercury. Kitsad tänavad, kivist majad ja väikesed poekesed siin-seal. Justkui oleks Tallinna vanalinn 2.0 aga Aafrika võngetega. Palju lahedaid uksi: suuri, väikeseid, kaunistatud ja värvilisi. Varem kaubanduse ja orjandusega rikkust kogunud linn oli just orjanduse vahelüliks kesk-Aafrika ja orjasid nõudvate paikade vahel. Veel enne minekut tegime kohalikus rannas ringtreeningu. Kükid, kätekõverdused, krabikõnd, kõhulihased - need olid vaid mõned trenniosad. Seda kõike enne hommikusööki. Vanalinnas seiklesime kitsastel tänavatel ja nautisime ilusat ilma ja arhitektuuri. Lõunasöögi tegime vanas tornis, kus avanes imeline vaade. Tasub Tripadvisoris eeltööd teha, sest ilma interneti abita poleks kindlasti seda kohta leidnud. Külastasime vana orjaturgu, mis oli selle teemaliseks muuseumiks tehtud. Hiljem linna rannas jahutav suplus ja õhtusöök. Seekord mereannid vaatega merel loojuvale päiksele. Rannas pärast päikese loojumist hakkas isegi jahe. Kõht täis ja tagasi idarannikule. Tunnike sõitu, mil pea kõik korraks silma kinni lasid. Teate ju küll, et pärast puhkust tuleb ka puhkusest puhata :)
PAJE KÜLA RAND
Eelmiste päevade väsimus kergelt keres otsustasin hommikujooksust loobuda. Teised poisid tegid veel enne hommikusööki trenni. Eelnevate päevadega võrreledes oli juba hommikul tunda, et tuleb soe ja päikseline päev - nii oligi. Sihtpunkt ida-rannikul kiidetud Paje küla, mis on tuntud oma heade tuulte ja seeläbi ka lohesurfarite peatumispaigana. Kohale jõudes avanes imeline vaade. Helesinine vesi, pikk aga suhteliselt kitsas valge liivaga rannariba. Rentisime lamamistoolid ja asusime rannamõnusid nautima. Lähedal asus väga mõnusa võnkega surfikohvik. Suurte lehtedega harali puu kattis kohvikuesise jahutava varjuga. Pakuti bufeelauda kui ka üksikuid eineid. Kristen ja Allan otsustasid jetidega sõitma minna - 30 minutit 45 USD. Lõuna söödud, rannamõnud nauditud ja kohaliku küla üle uudistatud läksime põhjapoole The Rock Stone nimelise restorani juurde, mis on tuntud kui vees oleva kivi peale ehitatud maja. Tõusu ajal saab sinna ainult paadiga, mõõnaga, kui meie seal olime, sai ka kuiva jalaga kohale. Leidisme jalutades lähedal oleva Itaalia mõjutustega restorani õhtusöögiks. Maitsvad mereannid: homaarid, kala, kaheksajalad ja krevetid, mõned proovitud roogadest. Nädalavahetuse puhul kostitasime end ka kokteilidega, mis võrreldes varem Tansaanias maitsetud kokteilidega tundusid väga profesionaalsed. Peomeeleolus tagasi hotelli jõudes rõõmustati meid baari 1=2 happy hour´iga. Peagi algas ka nädalavahetuse programm, kus lavale(põrandale) vuhisesid saltode ja kukerpallidega viis musta akrobaati leopardimustrilistes kostüümides. Ebareaalselt tugevad kutid olid, seisid nii üksteise käte kui ka peade peal, tegid erinevaid püramiide ja žongleerisid. Üllatuslik 45 minutiline etendus, lahe!
PRISON ISLAND
Prison Island ehk Changuu on saar Stone Town´i lähedal, kus esialgu planeeriti vange hoida, kuid lõpuks hoiti seal karantiinis kollatõve haigeid. Täna on saar riigiomandis tagasi ja on koduks hiigelkilpkonnadele. Vanim kilpkonn väidetavalt 194 aastane. Laevade randumiskoha lähedal oli suur kai, millelt saime vette hüpata. Tõusu tulles jäi rannariba väikeseks ja läksime tagasi Stone Town´i, kus juba kuuest algas igapäevane suur toiduturg. Pakuti erinevaid tänavatoite. Üldiselt kõik, mida võtsime maitses hästi aga Allani tellitud grillitud krevetid olid küll ilmselt halvaks läinud, sest sellist maitse ja lõhnabuketti polnud me varem elus tundnud - jube! Päikeseloojangut nautisime kail, kus kohalikud noored meetri kõrgusesse vette peakat hüppasid.
Viimase päeva otsustasime veeta juba käidud Paje rannas. Kuna jõudsime hommikul päris varakult kohale saime huvitava üllatuse osaliseks - vett polnud. Nimelt polnud hommikune tõus veel alanud ja rand oli ca 500 meetrit veest tühi, lihtsalt suur liivaväli. Otsustasime ookeanipõhja uudistada ja kõndisime paarsada meetrit edasi aga vaikselt hakkas vesi tagasi tulema, mistõttu otsutasime tagasi kaldale suunduda. Juba peagi oli ookean omale kohale taandunud. Enne äraminekut oli rannariba väga kitsaks jäänud. Päev rannas lainetes hullatud läksime majutusse tagasi, et õhtuseks lahkumiseks asjad pakkida.
Kokkuvõtteks julgen öelda, et Zanzibar on ilus aga paradiisirandu lootsime rohkem näha. Kindlasti väärt reisisihtkoht ja ideaalne neile, kes jetlag´i tunda ei taha, sest Tansaania on 7 lennutunni kaugusel lõunas!
Seiklusteni!
Elamusvedur Kaspar
